EESTI RAAMATUKOGUHOIDJATE ÜHING

ESTONIAN LIBRARIANS ASSOCIATION

Raamatukogude areng on osa demokraatia arengust

Sirp, 03. mai 2013

Raamatukoguhoidjate vestlusringi täismahus vastustega versioon

Küsis ja pani kokku: Kristina Pai, Tartu Ülikooli Raamatukogu kogude direktor, ERÜ juhatuse liige 

Vastasid: Kaie Holm, Tallinna Keskraamatukogu direktor ; Reet Lubi, Viljandi linnaraamatukogu direktor ; Katrin Niklus, Rapla Keskraamatukogu pearaamatukoguhoidja; Ere Raag, Võrumaa Keskraamatukogu, ERÜ rahvaraamatukogude komplekteerimise töörühma liige ; Lea Rand, Toila raamatukogu juhataja, ERÜ juhatuse liige ; Piia Salundi, Sauga raamatukogu juhataja, ERÜ juhatuse liige ; Asko Tamme, Tartu linnaraamatukogu direktor, ERÜ juhatuse liige ; Elle Tarik, Tartu Linnaraamatukogu, ERÜ ja Eesti Kirjanduse Seltsi auliige ; Kaie Viigipuu-Kreintaal, Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonna juhataja, Eesti Muusikakogude Ühenduse esimees ; Kaili Õunapuu-Seidelberg, Lääne-Virumaa Keskraamatukogu direktor.

Mitukümmend inimest tegi terve aasta kultuuripoliitika arengukavaga tööd, ent kultuuriministeerium tõmbas sellele tööle lihtsalt vee peale ja sisuliselt kustutas raamatukogud dokumendist.

1) Raamatukogu on Eestis, nagu ka teistes riikides, üks populaarsemaid kultuuriasutusi. Iga kolmas Eesti inimene on rahvaraamatukogu kasutaja ja keskmiselt käiakse raamatukogus viis korda aastas. Miks inimesed raamatukokku tulevad?

Asko Tamme: Sellele küsimusele on täpselt sama palju vastuseid kui on neid inimesi, kes käivad. Igaüks käib oma kordumatutel põhjustel. Ja ideaalis tulekski iga lugejaga eraldi, ükshaaval suhelda – kui ta seda tahab muidugi. Üldiselt, väga üldiselt, võib lugejad jagada raamatukoguskäimise põhjuste järgi kolme ossa: 1) teadmiste otsijad, 2) seltsi otsijad; 3) ajaviitelugejad, ja siis oma kogusid ja oma tööd vastavalt jagada. Sellisel jagamisel on olulisi puudusi. Kõigepealt see, et ei ole võimalik ette kujutada ühtki nö puhast tüüpi lugejat, inimesed on kõik erinevad ja igaüks kombineerib neid põhjusi unikaalselt. Olulisem on silmas pidada, et selline jaotus, mis on ülimalt lihtsustav, isegi primitiseeriv, annab argumente läbimõtlemata sammudeks. Nagu näiteks väide: „niivõrd kuivõrd raamatukogu on ajaviitelugemiseks ja kohalikuks seltsieluks, ei saa keegi oodatagi, et riik tema saatuse pärast muretseks“. Raamatukogu on aastate jooksul selliseks kujunenud terviklik asutus, st teda on võimalik soovi korral analüütiliselt kirjeldada. Ta on oma tegevuses tervik, korraga nii hariduse-, kultuuri- sotsiaal- ja ajaviiteasutus. Võta talt üks omadus ära ja ta pole enam see, ka tema teised omadused ei funktsioneeri enam nii nagu vaja.

Kaie Viigipuu-Kreintaal: Tullakse siis, kui pakkumine vastab nõudlusele.  

Ere Raag: Maapiirkonnas on raamatukogu tõepoolest üks populaarsemaid kultuuriasutusi,  tänastes oludes paljudes paikades kahjuks kohaliku kogukonna jaoks  ainukene kokkusaamise ja sisuka vaba aja veetmise koht.

Rahvaraamatukogul on  oluline roll  nii meie elanikkonna otseste lugemisvajaduste rahuldamisel kui ka  elukestva õppe toetamisel vajaliku õppematerjali hankimise, kursuste ja õpitubade ning ürituste korraldamise kaudu. Meie kogusid  ja andmebaase kasutades saab ennast kiiresti  nii trükiste kirevas maailmas kui ka üldse ühiskonnas toimuvaga  kurssi viia, kohtuda oma  mõttekaaslastega, loetu üle arutleda ja üksteisele lugemissoovitusi jagada. Lisaks korraldavad raamatukogud küllalt  palju erinevatele lugejagruppidele suunatud kirjandus- ja teemaüritusi, millest on huvitav osa võtta.

Omaette väärtus on raamatukogudes asuvatel internetipunktidel, mille kasutajad saavad vajadusel alati arvestada raamatukoguhoidjate abi ja nõuannetega  (2012. aastal  valitsuse pilootprojekti toetusel poodides avatud teenuskeskustes ei aita internetikasutajat keegi). 

Katrin Niklus: … sest teenused on tasuta; väikeses külakohas on see sageli ainsaks (kultuuri)asutuseks, ka kokkusaamise ja suhtlemise kohaks, kohvikut ei ole ja kõrtsi ei taha minna; raamatukogu on infoabikeskus - aitab inimesel orienteeruda tänapäeva infohulgas; inimesel on vaja raamatukogu- õppimise, enesetäiendamise, meelelahutuse, ajaviitmise eesmärgil (kõigil ei ole võimalik tarvilikku isiklikult soetada); inimesed ei saa ja näe uut raamatut mujal, kui raamatukogudes (raamatupoode väikelinnades ei ole, toidupoodides on valik piiratud jne..). Eesti inimene on harjunud kasutama raamatukogu ja lugema.

Kaie Holm: Raamatukokku tullakse, sest raamatukogud on inimestele vajalikud ja raamatukogude keskendumine inimesele loob usaldust raamatukogude vastu. Raamatukogud arendavad oma teenuseid vastavalt sellele, kuidas muutuvad inimeste vajadused. Näiteks rahvaraamatukogud on võrreldes 20 aasta taguse ajaga muutunud enam info-, kultuuri- ja kokkusaamiskeskusteks, vastates sellega inimeste uuenenud ootustele ja muutunud elustiilile  ning tehnoloogia arengutele.  Raamatukoguhoidja ametki on muutunud, oleme hoidjast muutunud rohkem juhendajaks ja õpetajaks, samaks on jäänud meie põhiülesanded ja kutse-eetika – olla asjatundja lugejatele vajaliku kirjanduse ja informatsiooni pakkumisel ja soovitamisel ning abistada raamatukogu kasutajat.

Rahvaraamatukogul on madal sisenemislävi, rahvaraamatukogu on kõige avatum ühiskondlik institutsioon, siia on oodatud kõik sõltumata sotsiaalsest staatusest, haridusest, vanusest, rahakoti paksusest, rahvusest jne. Raamatukogu ei kohusta inimest informatsiooni tarbima, ei anna hinnanguid, ei pressi peale, vaid pakub oma ressursse ning raamatukoguhoidja abi nende kasutamisel.

Raamatukogu puhul on tegemist avaliku ruumiga, mis on vaba kommertsist ja mis on turvaline. Raamatukogus otsustab igaüks ise, mida enda arendamiseks lugeda või  millist infot otsida. Lapsevanem võib olla rahulik, kui ta teab, et laps peale koolitunde on raamatukogus, kus on võimalus rahulikult õppetükke teha, lugeda või kasvõi sõpradega lauamänge mängida.Siinkohal tuleb muidugi ka ära märkida, et raamatukogu teenuste kasutamine ei tähenda täna enam raamatukokku reaalselt kohale tulemist, vaid raamatukogu tuleb ise lugeja juurde. „Raamatukogus ollakse“ ka siis, kui loetakse e-raamatuid Tallinna Keskraamatukogu e-raamatute laenamis- ja lugemiskeskkonna ELLU kaudu, kui lapsed kasutavad raamatukogu kodulehel olevaid harivaid mänge või kui kasutatakse e-andmebaase, millele pakuvad juurdepääsu teadus-, aga ka rahvaraamatukogud.

Kaili Õunapuu-Seidelberg: Põhjusi raamatukokku tulekuks on väga erinevaid, nii nagu on rahvaraamatukogu kasutajadki väga erinevad: põhilise ehk teavikulaenutuse kõrval tullakse siia arvuteid kasutama, õppima, näitusi vaatama, kontserte kuulama, kirjanikega kohtuma, lastega ning sõpradega aega veetma, peale kooli või bussi oodates aega parajaks tegema.

Erinevalt näiteks teatritest ning muuseumidest on raamatukogu põhiteenused tasuta, mis teeb raamatukogu kasutamise võimalikuks ka õhema rahakotiga inimestele.

Lea Rand: Ma usun, et üks põhjustest on see, et raamatukogu on ainuke asutus, mis pakub kultuuritarbimise võimalust täiesti tasuta. Kui välja arvata tasulised lisateenused, siis pakub raamatukogu ainukesena võrdseid võimalusi kõigile, alates ministrist lõpetades elu hammasrataste vahele jäänud kodutuga.

Teiseks võiks ehk välja tuua selle, et kuna väga suure osa Eesti inimeste sissetulekud ei võimalda endale koju tellida perioodikat ja osta vajalikus või soovitud koguses kirjandust, siis on just raamatukogu see koht, kus nad oma infovajadust saavad rahuldada.
Ja kolmandaks sotsiaalne- ja kultuuriruum, mida raamatukogu pakub. Eriti väiksemates maakohtades, kus tihti on raamatukogu kultuuriasutustest ainukesena alles jäänud.
Reet Lubi: Raamatukogude kasutamise põhjused on väga erinevad ning sõltuvad paljudest aspektidest. Maa- ja linnapiirkondadel on kindlasti erinevusi mis omakorda seotud iga konkreetse omavalitsuse rahalistest võimalustest, geograafilisest asukohast ja töötajast. Raamatukogu on vaatamata geograafilisele asukohale väga oluliseks kultuuriga kokkupuute kohaks nii lastele kui täiskasvanutele. Näidetena raamatukogu külastamise põhjustest võib välja tuua kirjandusülevaated, kohtumised kirjanikega, näitused, omaloominguvõistlused, informiinid, viktoriinid, etlusvõistlused, erinevad infootsingu koolitused, jutuvestmine, muinasjutuklubi, keeleklubi jne.
Piia Salundi: Kindlasti on oluline põhjus see, et rahvaraamatukogust saab erinevalt paljudest teistest  kultuuriasutustest elamuse tasuta kätte. Tullakse harjumusest, vajadusest lugeda. Tullakse kohusetundest, õpetaja või lapsevanema käsul. Tullakse abi saama. Tullakse suhtlema. Jne.

2) Mida tooks rahvaraamatukogule kaasa riigipoolse finantseerimise kaotamine? Kas omavalitsus (vald või linn) suudaks rahva raamatu- ja laiemalt infovajadust katta? Kuigi rahvaraamatukogude direktorite murelikule ühispöördumisele on nii Riigikogu kultuurikomisjon kui ka Kultuuriministeerium vastanud, et tuleval aastal riigipoolne toetus ei vähene, on pinge siiski õhus.

Elle Tarik: Riigipoolne finantseerimine on tingimata vajalik. Omavalitsuste vastutusalad ja kulud üha kasvavad. Kardetavasti ei jääks raamatukogud omavalitsuste esmaste prioriteetide hulka, kuigi peaks, sest sisuliselt on kulutused raamatukogudele ju kulutused rahvaharidusele.

Asko Tamme: Kõige üldisemalt, kui vaadata raamatukoguvõrku tervikuna, toob see kindlasti kaasa hulga raamatukogude sulgemise. Mitte esimesel aastal ja mitte ühtlaselt igal pool, aga ilma riigipoolse abita kaotab raamatukogupidamine mõtte umbes kolmandikus neist kohtadest, kus ta praegu toimib. Ja siis ongi omavalitsustel valida: kas pidada vallas ühte raamatukogu, mis siiski on enam-vähem tasemel (jaksab tellida ajalehti, paari tosinat ajakirja, osta aastas umbes 1000 nimetust raamatuid, neist mõnda paar eksemplari) või hoida elus olemasolevat võrku, näiteks 4 raamatukogu, aga kõiki neid siis vastavalt viletsamal tasemel. On omavalitsusi, kes kindlasti suudaks ka ilma riigi toetuseta või siis väga konkreetselt suunatud riigi toetusega korralikke raamatukogusid ülal pidada, aga rohkem on ikkagi neid, kelle puhul riigi praegune, elanike arvu põhine toetus ongi otsustava tähtsusega – kaob see, kaob ka raamatukogu.

Kaie Viigipuu-Kreintaal: Tohutult häiriv on riigi ja omavalitsuste pidev vastandamine riigivalitsejate poolt, just nagu riik oleks mingi asi iseeneses ja KOV ei olekski osa riigist. Põhimõtteliselt ei ole ju tähtis, kumb finantseerib, oluline finantseerimise stabiilsus. Kuni omavalitsused on nii ebaühtlase tasemega ja regionaalpoliitilised muudatused etteaimamatud, peaks riigi roll rahastamise stabiilsuse tagamisel olema palju suurem.

Ere Raag: „Raamatukogus peab olema kõigi vanusegruppide infovajadusi rahuldavaid teavikuid. Rahvaraamatukogude komplekteerimiskulud kaetakse nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi eelarvest,” sätestab UNESCO rahvaraamatukogude manifest. Nii on see õnneks meil tänini ka olnud, tänu millele ongi suudetud tagada kogude stabiilne ja järjepidev täiendamine uudiskirjandusega. Viimasel aja arutelud rahvaraamatukogude kohast kultuuripoliitika arengusuundade uues dokumendis ja vaidlused nende rahastamise üle on aga meid murelikuks teinud.

Kuidagi ei ole võimalik nõustuda meie kultuuriministri poolt väljaöeldud seisukohaga, et rahvaraamatukogud kui kohalike omavalitsuste asutused ei vaja riigipoolset toetust.  Oi kuidas vajavad!  Iseäranis maapiirkondades, sest teatavasti pole enamik maaomavalitsusi oma tulubaasi poolest kuigi rikkad ning nende suutlikkus kohapealset elu heal tasemel korraldada sõltub paljuski erinevatest riigipoolsetest toetusskeemidest. Kui raha napib, siis ollakse ju valdadeski sunnitud valikuid tegema. Küsimus on ainult selles, mida valitakse ning siin hakkabki raamatukogude saatus ja toimetulek sõltuma vallas võimu juurde valitute prioriteetidest. Karta on, et kui riik rahvaraamatukogude komplekteerimistoetusest  lahti peaks ütlema, käivitab see tõsisemad kärped meie tegevusvaldkonna puhul ka kohalike omavalitsuste eelarvetes.  Lisaks materiaalsele aspektile on riigipoolsel toetusel ju ka psühholoogilis-moraalne mõõde, mis stimuleerib valdasid oma raamatukoguvõrgu säilitamise nimel jätkuvalt tõsiselt pingutama.

Tunnustust väärib, et Võrumaa omavalitsused ei ole  rasketele  oludele vaatamata raamatukogude rahastamist koomale tõmmanud (meil ei ole  omavalitsusi, kes pole andnud teavikute ostmiseks raha). 2012. aastal oli Võrumaa omavalitsuste keskmine  teavike ostu toetus 2,12 eurot elaniku kohta, mis  on tunduvalt suurem  riigitoetusest – 1,58 eurot elaniku kohta.

Kahjuks ei ole omavalitsuste pingutused suutnud korvata riigitoetuse vähenemist. Kui 2008. aastal osteti  Võrumaa maaraamatukogudesse teavikuid keskmiselt 406 eksemplari, siis alates 2009. aastast riigitoetuse kärpimise ja raamatute kallinemise tõttu  on vähenenud oluliselt teavike ostujõudlus – 2012. aastal osteti keskmiselt 278 eksemplari.

Katrin Niklus: Riigi toetus Raplamaal on väike ja loodan, et see ei ole määrav raamatukogude eksisteerimisel. Riigi finantseerimise kadumisel on omavalitsused sunnitud suurendama omapoolset teavikute ostusummat. Kui omavalitsus seda ei suuda, siis väheneb ostetavate teavikute arv. Suurenevad järjekorrad enim nõutavatele teavikutele, kokkuvõttes jääb kaotajaks kasutaja. Eelarvetes vähenevad koolituse, IT ja tööjõukulud.

•          raskem on olukord esimestel aastatel, kuid siis hakkab stabiliseeruma

•          riigi kohalolek jõuab järjest vaevalisemalt iga kodanikuni

Kaie Holm: Ministeeriumi toetus rahvaraamatukogudele teavikute ostmiseks on olnud alates aastast 2009 1 677 889. Eelmisel aastal osteti raamatukogudesse kohalike omavalitsuste eelarvest teavikuid kokku 2 162 031 euro eest. Ehk siis juba täna on kohalike omavalitsuste osa teavikute ostmisel suurem riigi toetusest. Lahendus, kus komplekteerimine on täies mahus kohaliku omavalitsuse ülesanne, on muidugi võimalik. Kuid seda ei saa otsustada kultuuriministeerium ühepoolselt, sellise otsuse taga peab olema kohalike omavalitsuste nõusolek.  Arvestada tuleb, et tegemist on sellisel juhul täiendava kohustuse panemisega kohalikele omavalitsustele ja valitsus peab leidma tee, kuidas vastava kohustuse katmiseks kohaliku omavalitsuse eelarvesse tulu tekib. Praegu on sellise täiendava kohustuse panemine võimatu, sest lahendamata on kohalike omavalitsuste tulubaasi taastamine  majanduslanguse eelse perioodi tasemele.

Praeguse lahenduse (ehk teavikute komplekteerimist toetatakse ka riigieelarvest) kasuks räägib see, et nii säilib riigi (st valitsuse) vastutus raamatukoguteenuse kui avaliku teenuse korraldamisel, millega realiseeritakse inimese  kultuurilisi ja hariduslikke õigusi,  sõltumata sellest, kus inimene elab.

Võrdluseks saab tuua Soome, kus komplekteerimine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Kuid sealsel haridus- ja kultuuriministeeriumil on väga konkreetsed ülesanded  tagamaks raamatukoguteenuste võrdne kättesaadavus ja teenuste kvaliteedi tase kogu riigis, olgu selleks raamatukogude ehitamine, raamatukogubusside ostmine jne. Ministeerium rahastab mitmeid projekte, mis hõlmavad kogu riiki või on omavalitsuste piire ületavad. Soome haridus-ja kultuuriministeerium annab igal aastal välja toetusi avalike raamatukogude eriülesannete toetamiseks, tsentraliseeritud võrguteenustele ning raamatukogude uutele eksperimentaalsetele algatustele ja arendustegevusele.  Sealne kultuuri- ja haridusministeerium seisab hea riikliku raamatukogupoliitika, raamatukogude arendamist planeerivate riiklike strateegiate väljatöötamise eest. Samuti koostab ministeerium kvaliteedisoovitusi avalikele raamatukogudele (viimane valmis 2010), mille eesmärgiks on toetada ja ergutada raamatukogude arengut. Nende dokumentidega ei püüta kohalikele omavalitsustele täpselt ette kirjutada, kuidas tuleks raamatukogusid kohapeal arendada, vaid sellega antakse ette teatud tegevusraamid, mille sees iga raamatukogu saab valida oma prioriteedid.

Eestis näeme vaid, kuidas kultuuriminister igal pool väidab, et rahvaraamatukogu on kohaliku omavalitsuse asi, ning kuidas Kultuuriministeerium oma rahastust rahvaraamatukogudele püüab kokku tõmmata. Rahvaraamatukogudele jagub Kultuuriministeeriumil raha vaid loetud projektidele.

Kaili Õunapuu-Seidelberg: Riigipoolne finantseerimine on oluline kõigile rahvaraamatukogudele ning selle kaotamine mõjutaks suuresti teavikute hankimise võimekust. Lääne-Virumaa näitel moodustab 2013.aastal poole teavikute komplekteerimissummadest riigipoolne toetus.

Omavalitsuste võimalused raamatukogude toetamisel on väga erinevad ning oleks rumal arvata, et riigipoolse toetuse vähendamine kohe omavalitsuste poolset rahastamist suurendaks, sest pigem on tegemist vahendite nappuse kui tahtmatusega raamatukogusid toetada.

Lea Rand: See sõltub suuresti kohaliku omavalitsuse võimalustest ja prioriteetidest. Usun, et on kohti, kus riigipoolse finantseerimise lõpetamine ei tooks raamatukogu jaoks kaasa suuremaid muutusi. Samas on kahjuks raamatukogusid, mis komplekteerivad täna ainult riigi rahadest ja nende jaoks tähendaks riigipoolse finantseerimise lõpetamine suuri probleeme.

Reet Lubi: Omavalitus ei suuda kindlasti praegustes majanduslikes oludes suurendada toetust senises riigitoetuse mahus. Pigem püütakse leida koostöös raamatukogude töötajatega kokkuhoiuvõimalusi. Finantseerimine toob kaasa raamatukoguvõrgustiku killustumise ning ebaühtlase teeninduse taseme.

Piia Salundi: Tean rahvaraamatukogusid, mille raamatute komplekteerimissumma omavalitsuse rea peal on suur ümmargune null, ja mis saavad uusi raamatuid ainult tänu riigilt eraldatavale rahale. Mis nendest sel juhul saaks? Ilmselt need suletaks ja kohalikud jääksid ilma sellestki vähesest.

3) Koostamisel on uus Kultuuripoliitika arengukava, millest Kultuuriministeerium on raamatukogud sisuliselt välja jätnud, mainides neid vaid mõne lausega rubriigis „Sõnakunst“. Teised kultuurivaldkonnad kajastuvad omaette peatükkidena. Kui raamatukogu ei ole enam osa kultuurist, siis mis ta on?

Asko Tamme: Ei tea, ei mõista. Ma oletan, et tegemist on miskisuguse tööõnnetusega, et võib-olla oli alguses hea plaan teha kultuuripoliitika arengukava ainult nö vabade kunstide põhisena (seitse muusat ja nende kaasaegsed kolleegid) ja siis arvati, et raamatukogu sobib kõige paremini sõnakunsti alla. Ei sobi ju. Ta on ka haridusasutus. Ja nn mäluasutus. Ja ega see plaan sellisena kuigi kaugele ei jõua.

Kaie Viigipuu-Kreintaal: Esiteks - raamatukogud on osa kultuurist. Viimasel ajal aina rohkem ka osa poliitikast. Kui erialaspetsialistidel paluti esitada nägemus valdkonna arengust, siis oleks olnud viisakas sellega ka arvestada. Praegu jäetakse väliselt mulje kaasamisest, tegelikult tehakse ikka „nii nagu vaja”. Meie ettepanekutest on järgi jäänud mingi hägune üldistus, mis ei kohusta mitte kedagi mitte millekski. Kes sellega lepib, on tulevikuta.

Ere Raag: See on äärmiselt kahetsusväärne riigipoolne käitumine, mille põhjusi on raske, isegi võimatu mõista, sest sätestab ju UNESCO rahvaraamatukogude manifestki väga selgelt ja üheselt järgmised seisukohad: rahvaraamatukogudel peab olema kindel osa kõigis pikaajalistes programmides, mis on suunatud kultuuri, infolevi, kirjaoskuse ja hariduse edendamisele, raamatukogude olemasolu ja toimetuleku eest vastutavad võimuorganid nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil ning nende tegevust peavad toetama vastavad õigusaktid.

Sellest tulenevalt on otse hädavajalik ja möödapääsmatu käsitleda valmimisjärgus olevas programmdokumendis  „Kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020”  raamatukogusid eraldi peatükina.

Katrin Niklus: Kultuuriministeerium käitub arukalt ja lisab raamatukogude arengut puudutavad peatükid, peale arutelusid ja konsultatsioone eriala inimestega. Kui raamatukogu on haridust ja elukestvat õpet toetav asutus, siis riik asub jõuliselt rahvaraamatukogusid toetama. Näiteks võtab vaatluse alla teavikute hinna kujunemise, riigi raha eest väljaantavad kultuuriajakirjandus jõuavad raamatukokku, ilma et nende eest tuleks veelkord maksta riigi rahast või e-väljaannet saaks koju laenutada.

Kaili Õunapuu-Seidelberg: Arvan, et Kultuuripoliitika arengukava tööversiooni põhjal ei ole mõtet teha järeldusi, et raamatukogud ei ole osa kultuurist. Loodan, et raamatukogude poolseid ettepanekuid arvestatakse ning raamatukogud omaette peatüki saavad, sest raamatukogude rolli kultuuris ei ole võimalik ületähtsustada – olgu tegu kas väikese asula või suurema linna raamatukoguga, on raamatukogul kindel koht elanike kultuuritarbimise kohana.

Lea Rand: Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest ma ei tea, mis on raamatukogu siis, kui ta pole enam osa kultuurist. Küll aga kurvastab mind selle asja juures see, et mitukümmend inimest tegid peaaegu terve aasta tööd ja Kultuuriministeerium tõmbas sellele tööle nö „vee peale“.

Reet Lubi: Raamatukogusid on aastasadu nimetatud kultuuritempliteks ning on äärmiselt kahetsusväärne, et nende kogudele ligipääsu täpselt planeerimata kiiresti muuta soovitakse. Raamatukoguvõrgustiku muutmine peab olema hästi läbimõeldud ja põhjendatud, et lugemisvõimalused jääksid soovijatele alles.

Piia Salundi: Praeguse kultuuriministri sõnul puhtalt kohaliku omavalitsuse asutus. Ilma riigipoolse toetuseta oleks raamatukogu kui puuke kohaliku omavalitsuse muutlike poliitikatuule käes – kas mahedalt paitatud, rängalt räsitud või hoopiski maha murtud.

4) Miks on kultuuriminister asunud raamatukogusid ründama? Kas seisab „mõistmatu raamatukogurahvas“ progressil ees? Kas erialainimesed on liialt kinni vanas ega mõista tegelikke vajadusi? Või on tegu ministri isikliku solvumise ja jonniajamisega?

Elle Tarik: Niisugust asja, et "minister ajab jonni", ei tohiks üldse eksisteerida. Paraku lõhnab raamatukogude kohtlemine ministri poolt tõesti isikliku solvumise järele. See aga pole teatavasti argument.

Asko Tamme: Ei usu, et siin midagi isiklikku on. Pigem on siin ikkagi mitmete asjaolude mõjul kujunenud olukord, mida ka nii, st isikliku konfliktina võib vaadata, sest nii jäävad olulisemad aspektid varju. Mina näen siin kõigepealt maailmavaatelist küsimust. Olgu selle põhiseaduse preambuliga nagu on, turufundamentalismi ajal on siiski nii, et „iga asi peab maksma oma õiget hinda“ ja „kõigepealt seame majanduse korda“ ja siis hakkame vaatama, kuidas seesama majandus toodab meile vahendeid riigikaitse, solidaarse meditsiini, pensionide, hariduse, spordi ja kultuuri (just selles järjekorras) ülalpidamiseks. Või kui täpsemaks minna, siis näen ma ministri väljaütlemistes pigem soovi lihtviisiliselt kokku hoida, eesmärki avalikku, üldrahvalikku raamatukogundust valdkonnana riigi vastutusalast välja mängida. Teiseks jah, lisanduvad siia tõepoolest personaalsed juhtimisotsused, mida tehakse just sellistena nagu neid tehakse. Ei ole siin raamatukogudega käitutud halvemini ega paremini kui muuseumide või teatritega. Ja kolmandaks peab kahetsusväärsel kombel nimetama, et ajakirjandus heameelega võimendab konflikti. Kui emb-kumb pool midagi skandaalset kuuldavale ei too, siis on väga raske uudiskünnist ületada. Ja praeguse ministri meediataust seab tema selles mängus palju paremasse olukorda kui keda tahes meist, on vist nii küll.

Kaie Viigipuu-Kreintaal: Kahtlemata tegutseb minister oma arusaamadest ja parteipoliitikast lähtuvalt, ainult et .. tegutsemisviisid jätavad enamat soovida. Kogu see lugupidamatus, hirmutamistaktika, võimudemonstratsioon jmt on vastuvõetamatu. Arusaadav, et ka Eesti raamatukogundus vajab muutusi, kuid probleemidest tuleb rääkida valdkonna inimestega otse ja ausalt selmet algatada maotut „Cartlandi-skandaali” või ähvardada riikliku toetuse kaotamisega rahvaraamatukogudele. Meie kohus on ühtsena tegutseda Eesti inimeste heaks. Täna ei ole arusaadav, kelle heaks tegutseb ministeerium.

Ere Raag: Ei saa aru! Kultuuriminister peaks kultuuri, sh raamatukogusid edendama ja kaitsma, sest  raamatukogu on maapiirkondades veel üks väheseid kohti, kus saab tasuta kultuuri tarbida. Raamatukogutöös ei ole võimalik progressi takistada, sest kui me näiteks poleks raamatukogude automatiseerimisprotsessi või elektrooniliste andmebaaside kasutuselevõtu ning avaliku internetipunkti teenuse pakkumisega  kaasa läinud, kus me siis praegu oleksime olnud! Meie kasutajaskond oleks meist lihtsalt eemaldunud. Nii on ka kõigi teiste uuenduslike asjadega meie töös. Küll aga vajab iga uus asi harjumist.

Nõustuda võib küll Rein Langi  mõttega 11.02.2013 Vikerraadio «Reporteritunnis“, et tehnoloogia arengust tingituna  on raamatukogu sisu paarikümne aastaga  muutunud,  aga see ei tähenda  raamatukogude põhiliste ülesannete muutumist  ega anna põhjust  seni hästi toimiv teavike finantseerimise süsteem lammutada.

Nagu raamatukoguhoidja ei saa ega tohi solvuda lugeja peale, nii ka härra kultuuriminister kultuuri/raamatukogurahva esindajana  ei tohiks raamatukoguhoidjate õigustatult murelike väljaütlemiste peale solvuda.

Katrin Niklus: Probleem ei ole ministri isikus, vaid poliitilises olukorras laiemalt (võimulolijad ignoreerivad avalikkust jne..). Raamatukoguhoidjad on liiga konservatiivsed, enesekesksed, tundlikud. Küllap mõtleme meie ka nagu Andrus Kivirähk – võim vahetub, ministrid tulevad ja lähevad... Kultuuriminister ja ministeerium on ehk liiga vähe kursis rahvaraamatukogudes toimuvaga.

Kaili Õunapuu-Seidelberg: Kas minister on väljaütlemistega on eesmärgiks võtnud raamatukogusid rünnata ning kas tegu on ministri solvumise ja jonniajamisega, tuleks küsida ministrilt endalt.

Mis aga raamatukoguinimesi puudutab, siis nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi: on nii neid, kes progressile rohkem vastu seisavad, kui ka neid, kes muutustega kiiresti kaasa lähevad (sealjuures traditsioonilist hülgamata) ning mulle tundub, et tegelikkuses on viimaseid meie seas rohkem.

Lea Rand: Miks on kultuuriminister asunud raamatukogusid ründama, seda ma ei tea. Või kas ongi? Vaevalt, et ta ise on endale mingi sellekohase plaani paika pannud. Tahaksin uskuda, et kõik väljakäidud plaanid ja muudatused kannavad endas tegelikult head eesmärki. Pigem on asi selles, KUIDAS seda on tehtud.

Raamatukogurahvas ei ole kindlasti mitte mõistmatu ega liialt vanas kinni. Asi on selles, et me tahame, et meiega räägitaks otse ja ausalt, et meie soove ja ettepanekuid võetaks võimaluste piires arvesse, et ministeeriumi inimesed süveneksid tegelikku olukorda enne, kui mingeid muudatusi ellu hakkavad viima.

Miks peaks minister olema raamatukogude peale solvunud ja meiega jonni ajama? Kas üldse saab mõne ministri puhul, olgu ta kultuuri- või mistahes muu valdkonna minister, rääkida isiklikust solvumisest mingi valdkonna inimeste peale. Kui jah, siis ei sobi see inimene ministriks.

Reet Lubi: Antud küsimusele saab küll vaid minister ise vastata. Elektrooniline keskkond on muutnud raamatukogude kogude paremat kättesaadavaks tegemist aga nagu ütles Tartu Linnaraamatukogu kõnekoosolekul Kadri Tüür, et ka selleks on vaja nii inim- kui rahalist ressurssi. Elektrooniline kogude avamine on oluline ning suurendab kogude kasutatavust aga seda tuleb teha järk-järgult koos praeguste ja tulevaste lugejate koolitamisega. Andmebaaside ja elektroonsete keskkondade haldamine nõuab samuti kompetentset inimressurssi. Muutub info vorm aga sisu jääb samaks.

Piia Salundi: See on küsimus, mida peaks küsima ministrilt endalt.

5) Palju räägitakse e-raamatutest ja digitaalsest informatsioonist. Enamasti leitakse, et digitaalne ja paberil info jäävad veel pikaks ajaks paralleelselt alles. Miks tekitab e-raamatu tulek nii palju poleemikat? Teatreid ega kontserdisaale ei ähvardata sulgeda ettekäändel, et on olemas televisioon ja salvestused. Mis on raamatu puhul teisiti?

Elle Tarik: E-raamatute alane "poolt ja vastu" poleemika on kunstlikult tekitatud. Üks ei välista teist, vaid koos avardavad nad meie kõigi valikuvõimalusi, mis ju ongi raamatukogude eesmärk. Ajaloolisest kogemusest võiks ju ometi õppida. Kino ja teatri väljasuremisest ei räägi täna enam keegi, kuigi seda televisiooni tulekuga tingimatuks peeti; internet võinuks lõpu teha mõlemale, kuid ikka jätkub inimesi, kes eelistavad vaadelda kunstisündmusi vaatesaalis koos teistega. Küll paberraamatu ja e-raamatu vahekord ka paika loksub. Miks peaks seda autoritaarsete hoobadega juhtima? Kuidagi ei tahaks mõelda, et kellegi majanduslikud huvid on mängus... Ka komplekteeritavate raamatute sisu kohta ei tohiks raamatukogudele teha liigseid ettekirjutusi. Rahvusringhäälingul ei ole keelatud toota meelelahutussaateid, miks siis põlastatakse meelelahutusliku kirjanduse soetamist  raamatukogudesse? Mõistlik tasakaal popkultuuri ja elitaarse vahel peab olema ka raamatukogus.

Asko Tamme: Vastus on sümboolne kapital. Inimestele tundub, et neil on midagi võita, kui nad tulevad lagedale ohjeldamatu progressivaimulise lobaga, antagu mulle see sõjakas väljend andeks. Ja eks neil ilmselt olegi midagi võita. Poliitikute puhul on sellise sümboolse kapitali kogumine kõige ilmsem, aga toimib ka teiste puhul.

Kirjanduse ja raamatute juurde tulles, võrreldes teatriga – on vist selge, et teatri ja filmi, kontserdi ja televisiooni, kontserdi ja raadio puhul on tegemist eri asjadega. Samamoodi, tahaks ma juhtida inimeste tähelepanu, ei ole ka tekstid ja raamatud identsed. Ilukirjandusliku teksti põhitunnus on tema vorm. Ja vormi osa on ka see, kas trükikiri on suur või väike, kas paber on valge või kollane, kas kaaned on pehmed või kõvad, jne. Raamatu vorm on osa teosest. Ilukirjanduslikul teosel suurem osa, õpikul väiksem. Ja väited „vorm ei loe, sisu loeb“ on lihtviisiliselt asjatundmatud. Vorm ongi sisu, vähemasti oluline osa sisust. Tõsi, romaane ja luulet, poeeme ja eeposeid on lihtsam nö vormituna, amorfsetena ette kujutada kui ooperit või filmi, aga ega see üleskirjutatud teksti veel täieõiguslikuks teoseks ei muuda. Nii et seni kui meie töö on kirjandus, mis on kirjutatud raamatute jaoks, koodeksi vormi silmas pidades, peab neid konversioonijutte ajades ja kuulates väga tähelepanelik olema – mida on kaotada, mida on võita? Noorte ja laste pärast peab ilmselt ka telefonides lugemist silmas pidama, aga kas muu arvelt?

Kaie Viigipuu-Kreintaal: Poleemikat ei tekita mitte e-raamatu tulek, vaid ikka inimesed, kes tahavad protsesse suunata oma kitsastes huvides. Raamatukogu lähtub eelkõige kasutajate huvidest, kaasajastades teenuseid vastavalt vajadustele ja võimalustele (ja valikuvõimaluste avardumine ju ainult rikastab). Võimuesindajate kohus on luua selleks soodsad tingimused, näiteks ilmutades initsiatiivi seadusandluse muutmiseks (ka EL tasandil), et nii füüsilised- kui e-teavikud oleks võrdsetel tingimustel laenutatavad. 

Ei maksa unustada ka tõsiasja, et tegelikult puudub inimesel võime täpselt ette näha, mis tuleb, mis jääb ja mis kaob …

Ere Raag: E-raamat ise ei tekita raamatukogudes mingit negatiivset poleemikat, ei ole mingit tõrjuvat hoiakut ka meie lugejate hulgas. Negatiivsust tekitab viis, kuidas seda jõuga üritatakse raamatukogudele peale suruma, st et riik lõpetab paberraamatu ostude toetamise ning kogu raha lähebki ainult e- raamatute ostuks.

Maapiirkondade kesk- ja  vanemaealiste põlvkond, kes on  kasvanud paberraamatu ajastul, ei ole veel valmis  e-raamatuid vastu võtma, sellest tingituna ka skeptiline suhtumine e-raamatusse.   Pooldan Mihkel Muti arvamust, et e-raamatuga tuleb rahvast harjutada järk-järgult. Samas jagan tema muret, et eriti (väärt)kirjanduse lugemise harjumus, mis niigi nooremate inimeste seas suhteliselt väheneb (põhjuseks muude ahvatluste rohkus), saab säärase tagasilöögi, et enam ei taastugi.

Tunduvalt rohkem kui e-raamat ise, tekitab lugejais ärevust  ja pahameelt kultuuriministri  kavatsus lõpetada rahvaraamatukogude riigipoolne toetamine. Seda peetakse järjekordseks hoobiks maaelanikkonnale, kelle jaoks väga paljud hädavajalikud teenused juba niigi on viimastel aastatel kohapeal kättesaamatuks muudetud.

Raamatukoguhoidjana jagame oma lugejate  seisukohti.  Me ei tohi toimivat süsteemi lõhkuda ega ühtegi uut asja kiirustades ja jõuga peale suruda. Maapiirkondade  elanikkonna struktuuri ja vanuselist koosseisu arvestades ei leidu meil ei täna ega lähitulevikus veel kuigi palju e-raamatu järjepidevaid lugejaid.  Kui nende jaoks paberraamatuid enam osta ei saaks, siis oleks see väga sügavate kultuuri-, sealhulgas lugemistraditsioonidega rahva jaoks tõeline šokk ja katastroof. Usun, et nii siiski ei lähe.

Andkem e-raamatule aega, laskem  tal rahulikult ja sujuvalt paberraamatu kõrvale tulla, üheskoos eksisteerida ja areneda, mõlemaid võrdselt väärtustades.

Riik võib toetada e-raamatute väljaandmist, kuid see ei  peaks toimuma paberraamatute toetuse arvelt. Pealegi on see liiga ennatlik otsus. E-trükiste kasutusele võtmine vajab põhjalikku ettevalmistust ja investeeringuid. Küll aga võiks pilootprojekti kaudu mõningates maaraamatukogudes üle Eesti  e-raamatute kasutamist proovida ning lugejaid nendega harjutada.

Katrin Niklus: Midagi ei ole teisiti, see on normaalne protsess ja areng uue tulekul. Selle asemel, et üks raamatuvorm teist täiustaks, tekitatakse kunstlikult nende vahel võistlus, küllap on see ajaloos alati nii olnud. Aga riik toetab nii teatrit kui televisiooni - sama peab kehtima ka raamatu ja e-raamatu puhul.

Kaie Holm: Minu isiklik arvamus on, et arvestada tuleb laiemat tausta selle viimase paber- versus e-raamat avaliku arutelu taga, mille käivitas Postimehes ilmunud intervjuu kultuuriministriga (Postimees 09.01.2013). Vaid aastapäevad tagasi oli olnud nn Langi nimekirja ümber toimunud poleemika, nüüd tõi minister välja uue teema, kuid tehes seda taas talle iseloomulikul viisil, asjaomaste kogukondadega arutamata ning positsioonilt, et vaid valitsus teab, mis rahvale kõige parem on.

Raamat on eestlasele alati olnud oluline, paljud tundsid, et see teema puudutab neid isiklikult ja sellel teemal kaasarääkimine oli ka jõukohane. Mis ju põhimõtteliselt on hea, et inimesed lugemist ja raamatut endiselt tähtsaks peavad.

Raamatukoguhoidjana näen ohtu ministri seisukohtades, väljavõte samast intervjuust: „Mingid asjad on veebis tasuta kättesaadavad, osa tasu eest. Seal, kus on vaja riigi sekkumist, et eestikeelne tekst oleks kättesaadav, on see tasuta saadav, selleks ei pea raamatukogusse minema. Ülejäänu on turumajandus.“ Ehk siis minister näeb, et informatsiooni võrdse kättesaadavuse tagamine ei ole meie riigile oluline, määravaks saab inimese elukoht ja rahakott.

Kaili Õunapuu-Seidelberg: Usun, et  hirmud paberraamatute kadumise pärast on ülepaisutatud ning pigem on poleemika puhul tegu hirmuga millegi uue ees. Tegelikult peaksime e-raamatus nägema hoopis võimalust tuua lugemise juurde tagasi need, kes seda praegu ei tee – sisu on ju kandjast tähtsam.

Lea Rand: Mulle tundub, et eelkõige läks lumepall veerema sellest, kui käidi välja mõte, et e-raamatu arendamine peaks toimuma paberraamatute dotatsiooni arvelt. Ükski uus asi ei saa sündida millegi vana arvelt.

Reet Lubi: Televisiooni tulekuga oli kahtlusi kino ja teatri kadumisega, arvutite laialdane kasutuselevõtt seadis kahtluse alla raamatukogu kui info otsimise koha - kumbki kahtlus ei ole siiani tõeks saanud. E-raamatute puhul vajab seadusandlus täpsustamist ja teema laialdast tutvustamist. Tallinna Keskraamatukogu lugemiskeskkond ELLU on tõestanud, et see teenus on vajalik ning mitmed raamatukogud väljaspool Tallinna on sellise keskkonna kasutuselevõtust huvitatud. E-lugemiskeskkonna kasutuselevõtmiseks vajavad aga väiksemad raamatukogud enam inim- ja rahalist ressurssi. Inimeste harjumuste muutmine on väga pikaajaline protsess ning seetõttu jäävad paljud praegused lugejad ikka paberraamatuid lugema ja soovivad neid raamatukogust laenutada.

Piia Salundi: Mine võta kinni, aga sestpeale, kui e-raamatute teema hakkas kõlapinda koguma, on järjekindlalt vastandatud e-raamatut ja nö pärisraamatut. Minu arvates on selline vastandamine meelevaldne ja täiesti ebavajalik, üks võib väga hästi teist täiendada. Omaette teema on autoriõiguste ja turvalisuse küsimus, küllap paljud autorid kardavad oma loomingu varastamist, muusikapiraatluse hoiatav näide on ju olemas.

6) Milline on raamatukogude seisund ja staatus teistes Euroopa riikides? Kas raamatukogude kasutatavus näitab kriisi? Kas kasutajaid on oluliselt vähem kui vanasti ja nende soovid oluliselt teistsugused kui aastate eest? 

Asko Tamme: Sellele küsimusele on mul raske vastata. Traditsiooniliselt tugevate raamatukogude ja lugemisega maad on seda ikka. Päris kriisist pole ma kuulnud, usun siiski, et Kreekas pole ka raamatukogudel lihtne. Need maad, kus raamatukogudel on väga oluline koht ühiskondlikus tekstuuris, nt Soomes, tean, tegeldakse aktiivselt nii raamatukogude ülesannetega siin ja praegu, raamatukogude tulevikuga, lugemise tulevikuga. Kogu ilma raamatukoguta info kättesaadavuse ja lugemise probleemistik on sama terav ka seal, aga sellest hoolimata on näiteks Helsingis otsustatud ehitada uus linnaraamatukogu. Otse südalinna, raudteejaama taha, peaks 2017 valmis saama.

Kaie Viigipuu-Kreintaal: Kasutajaid ei ole oluliselt vähem, kuid varasemast rohkem kasutatakse teenuseid, mis võimaldavad kohapeal aega veeta (kontserdid jm üritused, koolitused, ringitöö, kino, arvutid, mängud jne).

Ere Raag: Me elame ühiskonnas, mis on pidevas muutumises ja raamatukogud muutuvad koos teiste eluvaldkondadega. Raamatukogude kasutatavus  ei näita kriisi.

Katrin Niklus: Põhja -ja Baltimaade kirjandusfoorumil Rahvusraamatukogus 5. aprillil rääkis taanlane, et neil tehakse raamatukogusid juurde, pikendatakse lahtiolekuaegu, jne. Mis tähendab, kasutajaid vähem kui vanasti - kui vanasti? Kui elanikkond väheneb, väheneb ka lugejaskond. Vaadates hõlvet Raplamaal,  siis on see maapiirkondades korrelatsioonis elanikkonna vähenemisega. Tänapäeval suudab raamatukogu pakkuda palju enamat kui aastate eest

Kaie Holm: Vaadata tasub üle lahe, Soome poole. Soomet on nimetatud raamatukogude maaks, sealsed raamatukogud on eeskujuks paljudele riikidele üle kogu maailma, raamatukogud on soomlase igapäevaelu osa ning raamatukogude kasutajanumbrite poolest on Soome tipus kogu maailma lõikes. Kasutajanumbritega teevad Soome raamatukogud meile uhkesti ära, kuigi nende kahe riigi majanduslikku olukorda, meie ja soomlaste  ostujõudu omavahel võrrelda pole mõtet.

Kui Eestis võib kuulda väiteid, et raamatukogud kaovad ära põhjusel, et inimestel on arvutid kodus või et tulevad e-raamatud, mis on üle interneti kättesaadavad, siis Soomes ei seata raamatukogude vajalikkust kahtluse alla. Soomes on otsustajad  jätkuvalt arvamusel, et raamatukogudesse panustamine on vajalik, ning inimesed leiavad, et raamatukogu kasutamisest tõuseb neile tulu.

Soome haridus- ja kultuuriministeeriumi poolt koostatud programmis „Raamatukogupoliitika 2015” on raamatukoguteenused määratletud kui osa elanike hariduslikest põhiõigustest. Rõhutatakse riigi kohustust tagada võrdsed võimalused igaühele, et inimene saaks tegeleda enesearendamisega vastavalt oma võimetele ja vajadustele, ilma et majanduslik olukord seda takistaks.

Soomes nähakse kohalikku raamatukogu kui mitmefunktsioonist keskust. Raamatukogu on kohtumispaik, kus arutatakse läbi kogukonnale olulised otsused. Raamatukogu on partner kohalikele ettevõtetele, pakkudes info- ja haridusteenust ning võimalust kasutada raamatukogu infotehnoloogia võimalusi. Raamatukogu juhib kohalike kultuuriürituste korraldamist, seal tegeletakse noorsootööga ja õpetatakse eakaid omandama infoühiskonna oskusi. Soomes katsetavad raamatukogud uusi rolle ning saavad neile ka otsustajate toetuse, sest leitakse, et raamatukogud parandavad elukvaliteeti ja suurendavad inimeste heaolu. 

Soomes rõhutatakse, et just väikeses piirkonnas peab ühe elaniku kohta ostetavate raamatute arv oleme suurem kui linnas, et piirkonna inimestele oleks tagatud mitmekülgne ja laialdane valik. Peetakse oluliseks, et lastele suunatud kogu oleks huvitav ja mitmekülgne, atraktiivne, kaasaegsetest, last ja noort kõnetavatest raamatutest tulvil, sest raamatukogu nähakse traditsioonilise ja infokirjaoskuse arendaja ja säilitajana. Soomest pärit, kuid Eesti lastele kirjutav Mika Keränen vastas kord minu küsimusele, et mis vahe on Eesti ja Soome raamatukogudel, et Soome raamatukoguriiulid on pungil uutest lasteraamatutest, Eesti raamatukogudel aga napib raha ja nii on raamaturiiulil vanad, ammu loetud lood. Soome teadlased on oma maa kõrgeid kohti rahvusvahelises haridusuuringus PISA analüüsides  järeldanud, et raamatute lugemine võib kompenseerida noorte kodust kehva sotsiaal-majanduslikku ja kultuurilist tausta.

Kaili Õunapuu-Seidelberg: Raamatukogude tuleviku üle ei arutata mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Ühiskonna muutudes peavad muutuma ka raamatukogud – ainult nii saame tagada endale püsiva lugejas- ja kasutajaskonna.

Kas kasutajaid on oluliselt vähem kui vanasti? Oleneb, millise ajaga võrrelda. Küll aga tuleb arvestada, et kõigil on päevas 24 tundi ning konkurents vaba aja veetmise viiside vahel on suurenenud – seega on mõningane kasutajaskonna vähenemine paratamatu.

Kasutajate soovid ja ootused ajaga muidugi muutuvad ehk raamatukogust kui teavikute laenutamise kohast on üha enam saamas vaba aja veetmise koht, kus raamatute ja ajalehtede/ajakirjade kõrval on oluline koht ka muusikal, filmidel, mängudel ning näitustel.

Lea Rand: Esimesele küsimusele ei ole ma pädev vastama, kuna mul puudub ülevaade raamatukogude seisundist teistes Euroopa riikides.

Eesti kontekstis küll mingist raamatukogude kriisist rääkida ei saa. Nii külastused kui laenutused näitavad tõusu. (Statistika kohta oskab kindlasti täpsemat infot anda Margit Jõgi Rahvusraamatukogust). Kasutajate soove oskan mina võrrelda viimase 18 aasta lõikes. Olulist muutust siin ei ole toimunud. Nii palju, kui on erinevaid lugejaid, on ka erinevaid soove. Ja sellepärast peabki raamatukogu sisaldama võimalikult suurt valikut erinevat kirjandust. Mis on küll muutunud, on see, et infopäringuid jääb järjest vähemaks. See tuleneb kindlasti sellest, et Internet on enamusel inimestest kodus või tööl laua peal olemas ja inimeste arvutikasutamise ja infootsingu oskused on aja jooksul paranenud.

Reet Lubi: Soome on Eurobaromeetri (European culture values... 2007*) uuringu järgi raamatukogude külastatavuse poolest Euroopas vaieldamatult esikohal – 72% küsitletuist on viimase 12 kuu jooksul raamatukogu külastanud. Rootsi on 70%-ga teisel ja Taani 68%-ga kolmandal kohal. Kolm Põhjamaad on raamatukogundust silmas pidades antud uuringus märkimisväärselt kõrgemal positsioonil kui ülejäänud Euroopa Liidu riigid. Sellest uuringus võib järeldada, et vaatamata elektrooniliste vahendite võidukäigule ja laialdasele kasutamisele on raamatukogu institutsioonina vajalik ka hästi arenenud riikides. Raamatukogud ei ole pelgalt raamatute laenutamise kohad ja nende kasutegurit kohalikule kogukonnale on raske üle hinnata.

Soome rahvaraamatukogudele koostatud kvaliteedisoovitustes (Quality... 2011*) on välja toodud nii füüsilisele keskkonnale, töötajatele kui teenusele esitatavad nõuded. Sarnane soovitustekogumik võiks olla ka Eestis.

* European cultural values: Fieldwork February – March 2007, Report Publication September 2007. Special Eurobarometer 278. http://ec.europa.eu/culture/pdf/doc958_en.pdf (15.04.2013)

* Quality recommendation for public libraries 2011. http://www.minedu.fi/export/sites/default/OPM/Julkaisut/2011/liitteet/OKM35.pdf?lang=fi (09.01.1012)

7) Raamatukogu on unikaalne sotsiaalne ruum, kus kõik on võrdsed. Mida vastata, kui  pahatahtlikult rõhutatakse raamatukogu kui sotsiaalabiasutuse funktsiooni? Kui unustatakse, et raamatukogud aitavad tagada võrdse kohtlemise kõigile, nii neile kes vajavad raamatuid kui ka neile, kel tuleb hakkama saada arvuti ja internetiga. 

Elle Tarik: Mida tähendab õieti sotsiaalabiasutuse funktsioon? Maaraamatukogu on tihti oma piirkonna ainus avalik ruum, soe ja valge pealegi. Lisaks põhitegevusele - teabe vahendamisele ja ilukirjanduse laenutamisele on oluline ka ühistegevus. Raamatukogude juures tegutsevad mitmesugused huviringid keeleõppest käsitööni. Eluaegse õppe deviisi valguses on kohatu halvustada raamatukogude vabahariduslikku tegevust. Seegi on iga raamatukogu enda määrata, kui suurel määral osutada oma piirkonna elanikele sotsiaalabi. Kui piirkonnas pole enam postiasutust, panka, kauplust, meditsiiniteenust ning kogu elu peab käima interneti vahendusel, inimesel pole kodus aga võibolla elektritki, siis tuleb raamatukogul paratamatult talle abi osutada. Kui keegi sellesse halvasti suhtub, küllap on siis talle vastumeelt kogu elusfäär, mida tähistatakse sõnaga "sotsiaal-".

Asko Tamme: Ma tajun selliseid väiteid tõepoolest pahatahtlikena. Sest avaliku raamatukogu olemispõhimõte, tegevuse alus, on võrreldav kohustusliku kooliharidusega: ta peab olema kõigile ühtlaselt ja ühetaolisena, võimalikult hea kvaliteediga kättesaadav. Me võime, lisaks tavakoolile, harida oma lapsi loendamatutes ringides ja erakoolides, aga meie kui riigi edukuse mõõt on ikkagi kõigile kättesaadava, universaalse hariduse kvaliteet. Ja ei pea palju kellelegi seletama, et nt tollesama Soome edukuse alus on 1960-70-ndatel läbiviidud haridusreform. Mis andis ka hoopis uue elu raamatukogudele. Ja loomulikult võib näha, et mingid otsused lähevad mõne poliitilise jõu valijatele rohkem korda kui teistele, aga nii nagu oleks elitistliku haridussüsteemi ülesehitamine meile kõigile halb, on seda ka raamatukogu surumine sotsiaalabi-tüüpi ja ainult lokaalse tähendusega asutuseks.Ma tahaksin eraldi rõhutada seda, et me võime suurt uhkust tunda selle üle, kuidas korrastati ja ehitati üles raamatukoguvõrk 1990-ndatel. Omandireform, kohalike omavalitsuste korraldamine ja riigipoolne poliitiliselt paika pandud toetus tegid võimalikuks, olusid arvestades, väga hea raamatukoguvõrgu loomise. Jah, rahvast jääb vähemaks, lapsi jääb vähemaks, raamatuid jääb vähemaks, tuleb mõelda alternatiivsetele raamatukogudele ja alternatiivsetele lugemistele, aga lihtsalt niisama, riiklikus mõõtkavas väikese raha pärast toimiv ja oluline süsteem tasakaalust välja lüüa ei ole kuidagi mõistlik ega põhjendatav.

Kaie Viigipuu-Kreintaal: Kaasaegses raamatukogus peabki põimuma hariduslik, kultuuriline ja sotsiaalne funktsioon. Igasugune pahatahtlikkus selle suhtes viitab asjatundmatusele.

Ere Raag: See on kitsarinnaline arusaam raamatukoguteenusest! Täpsustamist vajab, mida konkreetselt mõeldakse  „sotsiaalabi funktsiooni” all. Nn sotsiaalabi jaoks on valdades teised institutsioonid. Raamatukogus aidatakse  neid inimesi, kes vajavad kõrvalist tuge oma elukorralduslike toimingute tegemisel ( e-teenuste kasutamine, mitmesuguste dokumentide vormistamine, vajaliku info hankimine, kõikvõimalikesse järjekordadesse registreerimine jne). Selles ei ole midagi taunimisväärset, eriti olukorras, kus maaelanikkonna hulgas on palju kõrgeealisi ja erivajadustega (liikumis- ja nägemispuudega)  inimesi ning enamus neist on ka raamatukogu kasutajad.  Kui  nad usaldavad raamatukoguhoidjat ja julgevad temalt abi küsida, siis on loomulik, et neid aidatakse.  Kas siis inimlikkus ja omakasupüüdmatu abi on  saamas probleemiks?

Katrin Niklus: Raamatukoguhoidja tööandjaks on kohalik omavalitsus. Millised ülesanded töölepingus kirjas on töövõtja ja tööandja vaheline asi ja kellegi pole õigust targutada. Raamatukogu on sotsiaalasutus ja see ei kõla halvasti. Ei näe selles midagi halba, kui raamatukogu pakub lisaks oma teenustele sotsiaalset tuge kogukonnale. Raamatukogutöötaja on kogukonna liige ja tunneb sotsiaalset vastutust – avab postipunkti, korraldab pensionäride väljasõite ja teeb kõike vajalikku, sageli tasuta.

Kaie Holm: Praegu meedias toimuv, kus igaüks, kes räägib suuremast sotsiaalsusest ja hoolivusest, tembeldatakse sotsialistiks ja inimesi hirmutatakse sotside võimuletulekuga, tõi meelde A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“, kus Maurus keelab ära oma koolis raamatu „Sotsioloogia“ lugemise. „Seepärast, et härra Mauruse majas ei tea keegi õieti, kus lõpeb sotsioloogia ja kus algab sotsialismus. Sest mõelge ise: üks on sotsia ja teine sotsio, muud vahet ei ole. Ühel on a, teisel o, see on kõik.“ Meil Eestis kipub olema samamoodi.Raamatukogude areng on olnud osa demokraatia arengust. Elanike õigused haridusele ja kultuurile, võrdsed võimalused tegelemaks enesearendamisega peaksid olema olulised väärtused ka Eestis. Riik on seda edukam, mida targemad on seal elavad inimesed. Vähendada intellektuaalset ja sotsiaalset marginaliseerumist, ebavõrdsust ning digitaalselt lõhet - rahvaraamatukogude arendamisel tuleks lähtuda nendest eesmärkidest ja kasutada ära riiki katva rahvaraamatukogude võrgu võimalused.Rahvaraamatukogu on üha enam kogukonna inimeste koosolemise koht, kus kohtutakse, suheldakse, arutatakse koos kogukonnale olulisi teemasid, seda sõltumata vanusest, ning see roll muutub aina olulisemaks. Üha enam tegutsevad raamatukogude juures vabatahtlikud, kes tahavad panustada oma kogukonna tegemistesse, nad nõustavad teisi kogukonna liikmeid arvuti kasutamisel, annavad lastele edasi oma oskusi käelises tegevuses, korraldavad erinevaid klubilisi tegevusi. Sellist tegevust saab üleolevalt sotsiaalabiks nimetada vaid inimene, kes ei suuda aru saada sellest, kuidas toimib ühiskond, kus iga inimene on oluline, kus hoolitakse üksteisest ja kus on hea elada.

Kaili Õunapuu-Seidelberg: Vastata saamegi üht – raamatukogu eesmärk on tagada kõigile elanikele võrdselt vaba ja piiramatu juurdepääs informatsioonile, teadmistele, ning kultuurile, toetada elukestva õpet. Rahvaraamatukogude kasutajaskond on Eesti elanikkonna peegeldus.

Lea Rand: Kui rääkida maaraamatukogudest, siis pole midagi teha – mõnes kohas täidavadki need ka sotsiaalasutuse funktsiooni. Pahatahtlikele tuleb sellisel juhul selgitada ka raamatukogude tegelikke funktsioone ja võimalusi. Kui me ise endast ei räägi, siis ei saa lootma jääda, et teised räägivad. Tegelikult ei näe ma selles midagi halba, kui raamatukogule tulebki mõni funktsioon juurde, aga tähtis on see, et lisaülesannete täitmise tagajärjel põhitöö ja ülesanded ei kannataks. Nii kurb kui see ka pole, siis mõnes väikeses maakohas on lisafunktsioonide võtmine raamatukogule ellujäämise võimalus.

Reet Lubi: Raamatukogu ei ole kindlasti sotsiaalasutus vaid sotsiaalne keskkond ning neid kahte mõistet ei tohiks segamini ajada. Sotsiaalne keskkond võimaldab suhtlust inimeste vahel kes soovivad kohalikus kogukonnas aktiivselt tegutseda ning ennast arendada. Üha enam on näha tendentsi, et inimesed kasutavad raamatukogu grupitöödeks, äripartneritega kohtumiseks, õppimiseks väikeste rühmadega jne. Kõik eelnimetatud on harilikult varustatud nii arvuti kui internetiga kuid soovivad siiski kohtuda teistega silmast-silma. E-keskkond palub palju info otsimise ja suhtlemise võimalusi aga selle kõrval ei ole kaotanud tähtsust ka geograafiliselt ühes kohas viibimine.

Piia Salundi: Aga see on ju tore, et raamatukogutöötajad on niivõrd heasüdamlikud, abivalmid ja vastutulelikud inimesed, et aitavad oma külastajaid ka muudes küsimustes kui vaid sobiva kirjanduse valimine.

8) Mõne päeva eest ütles üks soomlane raamatukogudest rääkides ilusa lause: „Raamatukogust parem on vaid üks koht: kodu. Raamatukogu annab mulle palju: meelelahutust, teadmisi, mõtlemisainet.“ Ilmselt on peamine küsimus – kes peaks selle kõik kinni maksma? Kuna Kultuuriministeerium ei pea seda enam oma pärusmaaks, kas jõuame taas Kultuuri- ja Teadus/haridusministeeriumi liitmise teemani?

Elle Tarik: Mul ei oleks küll midagi selle vastu, kui ühendataks kultuuri- ja haridusministeerium. Raamatukogud kui vabahariduse asutused sobivadki haridusministeeriumi vastutusalasse. Eestis polnud aastatel 1918-1940 ja Soomes pole praegugi omaette Kultuuriministeeriumi; kas me saame öelda, et Eestis polnud ja Soomes pole kultuuri? Ega küsimus pole ministeeriumi nimes, vaid üldriiklikus suhtumises.

Asko Tamme: Ei tea. Kui olulise küsimusena vaadata ainult raamatukogude positsiooni kultuuriministeeriumis (ja avaldatud arengukava mustandis) siis võiks tõesti mõelda, et võiks kogu rahvaraamatukogunduse haridusministeeriumile anda. Neil on omavalitsustelt koolihariduse tellimisega suur kogemus, asi seda raamatukogudele ekstrapoleerida. Võib oletada ka ühtse kooli- ja avalike raamatukogude võrgu teket mingi aja jooksul.

Ja kultuuriministeerium on vist tõesti üsna väike, võrreldav mõne teise suurema ministeeriumi osakonnaga. Aga tõsiselt kõneldes, kardan, muutuks kultuuri positsioon ja riigi osalus selle maa elu kujundamisel veelgi ebaolulisemaks, marginaliseeruks tõeliselt. Praegu on vähemasti oma ministeerium oma valdkondade, asutuste, konfliktide ja lahendustega. Teha kultuuriministeeriumist pisike amet HM või SM haldusalas ... ei-ei, see ei ole hea plaan

Kaie Viigipuu-Kreintaal: Ministeeriumite liitmine või lahutamine on siin teisejärguline. Olulised on rahastajate hoiakud, mõtteviis ja arusaamad, nende võimekus ja tahe ühise eesmärgi nimel kokku leppida, samuti tahe kuulata ja usaldada spetsialiste.

Ere Raag: Ühendatud kultuuri- ja haridusministeeriumi variant on juba olnud  (aastatel 1992-1995 kultuuri- ja haridusministrid Paul-Eerik Rummo, Peeter Olesk, Peeter Kreitzberg, Jaak Aaviksoo). Ei näe põhjust seda uuesti läbi elada.

Katrin Niklus: Liidame, mis siis ikka. Inimestel on ükskõik kust tuleb raha raamatukogude ülalpidamiseks - riigilt või omavalitsuselt, tegemist on maksumaksja rahaga. Riik tekitab ebavõrdsust, meil on omavalitsused, kus tagatakse vallakodanikele heal tasemel raamatukoguteenused ja need omavalitsused, kus seda ei tehta. Milline ametkond peaks teostama järelvalvet omavalitsuse üle, et kvaliteetsed raamatukoguteenused oleksid kättesaadavad? Kas riik peab vastutama raamatukogude võrgustiku toimimise eest? Meil vastandatakse riiki ja omavalitsust ( seda on oma sõnavõttudes teinud kultuuriminister). Raamatukogu tehnoloogiline varustatus ja sisustus peab olema kõrgemal kui keskmise eestlase kodus.

Kaie Holm: Eesti oleks parem koht elamiseks, kui erinevad ministeeriumid teeksid omavahel rohkem koostööd ning kui valitsus ja kohalikud omavalitsused ei lükkaks  ülesandeid üksteisele kui kuumi kartuleid, selle asemel et kokku leppida. Dialoogile ei tule kasuks, kui valitsuse minister nimetab kohalikke omavalitsusi „kohalikeks omavolitsejateks” ning kohalik omavalitsus kasutab iga võimalust valitsusele vastandumiseks.

On väga kahju, et kultuuriministri poolt rahvaraamatukogude suunas väljaöeldud seisukohtade peale ei ole sõna võtnud ükski teine minister. Kas peaks sellest järeldama, et regionaalminister ei oma ülevaadet, milline roll on vallaraamatukogul maapiirkondades? Kas haridusminister ei tea, milliseid ülesandeid täidab rahvaraamatukogu õpilaste õppetöö toetamisel ja harrastustega tegemisel või täiskasvanute elukestvaks õppeks  võimaluste loomisel? Kas sotsiaalminister ei ole kuulnud, et raamatukogud korraldavad arvutikoolitusi tööotsijatele või et raamatukogude poolt lastele suunatud üritused ja tegevused on väiksema sissetulekutega perede lastele võimalus oma andeid arendada? Või ei tea siseminister midagi sellest, mida raamatukogud teevad kohtadel täna ja mida nad võiksid tulevikus teha infoühiskonna arendamisel?

Näiteks avaliku teabe seadusega on pandud rahvaraamatukogudele kohustus tagada igaühele interneti kaudu juurdepääs avalikule teabele, kuid riigi toetusena tuleb meelde ainsana eelmisel aastal saadud rahvaloenduse järel vabanenud sülearvutid. Raamatukogude riistvara vananeb, kuid valitsuse panust olukorra parandamiseks, et seadusega raamatukogudele pandud kohustust täita, pole näha.

Reet Lubi: Põhiseaduses on eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade kirja pandud ja riik peab seda toetama. Kas see toimub otse riiklikul tasandil või läbi kohalike omavalitsuste ei ole oluline. Tuleb arvestada sellega, et hetkel elab Eestis palju inimesi, kellele on raamatukoguteenused üks peamisi võimalusi tunda end väärika ühiskonnaliikmena. Mitmetes maapiirkondades on rahvaraamatukogu ainuke avaliku sektori asutus, mis täidab põhiseaduses sõnastatud funktsioone.

9) Teie soovitus kultuuriministrile ja kultuuripoliitika koostajaile.

Asko Tamme: 1. Mitte kiirustada, 2. Kuulata hoolega ära kõik inimesed, kellel midagi öelda on.

Kaie Viigipuu-Kreintaal: Võtaks sammu tagasi ja prooviks uuesti.

Ere Raag: Rahvaraamatukogudel peab olema kindel osa kultuuri edendamise programmides. Raamatukoguhoidjate ja meie lugejate nimel soovin  arukate otsuste tegemist.

Kultuuripoliitika, mis on suunatud eesti keele ja kultuuriruumi kestlikkuse kindlustamisele, peaks rahvaraamatukogude ajalooliselt kujunenud võrgustikku hoidma ja nende toimimist kaitsma, mitte aga lugemiskultuuri juureniite reformimistuhinas hoolimatult katki rebima. (Marju Lauristin) http://www.epl.ee/news/arvamus/marju-lauristin-raamatukunstist-failideni-raamat-riik-ja-lang.d?id=65749694

Katrin Niklus: Võtke parim raamatukogude töö korraldusest viies rikkamas riigi, kelle hulka tahame jõuda; lugege veelkord Eesti Vabariigi Põhiseadust; viige ennast paremini kurssi Eesti kultuurimaastikul (raamatukogudes) toimuvaga. Minge mõnda kohalikku omavalitsusse ja küsige, miks nad ei anna raamatu ostmiseks rohkem raha, ei paranda IT olukorda, ei tõsta raamatukoguhoidja palka jne.

Kaie Holm: Minu soovitus on  suunatud neile, kes asuvad kultuuripoliitikat riigikogus menetlema. Selle aasta veebruaris oli kultuuriminister vastamas Keskerakonna järelpärimisele riigikogus eesti kirjanduse tuleviku ja rahvaraamatukogude teemal (http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1361797081). Osade Riigikogu liikmete küsimusi kuulates oli mul ääretult kahju, et piirduti nii pinnapealsete ja  üldistavate küsimustega, mis lasi neile ka samal tasemel vastata. Tahaks loota, et kultuuripoliitika arutamisel on Riigikogu liikmetel „kodune töö“ eelnevalt tehtud.

Kaili Õunapuu-Seidelberg: Nii kultuuriministrile kui raamatukoguhoidjatele soovitaksin rohkem teise osapoole austamist, vähem emotsionaalseid ning enam ratsionaalseid ja põhjendatuid väljaütlemisi.

Lea Rand: Rohkem avatust ja otsesuhtlemist valdkonna inimestega.

Reet Lubi: Soovin, et väljatöötamisel olevad muudatused oleksid põhjalikult läbi mõeldud, sest lõhkumine/likvideerimine toimub kiiresti aga uue ülesehitamiseks läheb palju enam ressursse vaja.

10) Teie soovitus raamatukogude kasutajatele.

Elle Tarik: Raamatukogude kasutajatele soovitan rohkem nõuda riigilt oma õiguste kaitset vabale teabele.

Asko Tamme: Vali raamatukogu!

Ere Raag: Head lugemist ning uute kohtumisteni raamatukogus. Tänan kõiki, kes on mõistnud raamatukogu kui küla ühe olulisema  tugipunkti  tähtsust ja olulist rolli kogukonnas ning  raamatukogude  kaitseks sõna võtnud.

Katrin Niklus: Rohkem kasutajaid, kellel on julgust küsida ja nõuda kvaliteetset teenust raamatukoguhoidjalt, omavalitsuselt, riigilt. Mõege, keda valida kohalikul ja riiklikul tasandil, küsige nõu raamatukoguhoidjalt.

Kaie Holm: Minu soovitus nii raamatukogu kasutajatele kui ka neile, kes raamatukoguteenuseid ei kasuta, on võtta aega ja uurida, milliseid teenuseid raamatukogud erinevatele sihtgruppidele pakuvad.  Tundke huvi, milliseid võimalusi pakuvad  raamatukogu e-kataloog ja e-teenused, millistel kasutajakoolitustel on võimalik osaleda teie eakatel vanematel; milliseid harivaid ajaviitmise võimalusi saavad raamatukogus kohapeal või veebilehel kasutada teie lapsed.

Kaili Õunapuu-Seidelberg: Raamatukogude kasutajatele soovitaksin raamatukogudest enam rääkida: mis meeldib, millised on ootused, aga ka millised on lugejate meelest suurimad probleemid. Raamatukogude (ja nende rahastuse) kajastamine meedias on jäänud siiani ministeeriumi ning raamatukoguhoidjate keskeseks, kuid hea oleks kuulda ka kõige olulisema osapoole ehk lugejate arvamusi ja ootusi raamatukogudele.

Lea Rand: Külastage raamatukogusid rohkem ja tihedamini. Pahatihti on just statistika see, mis määrab raamatukogu allesjäämise. Kui külastused/laenutused on langenud, siis on omavalitsusel hea ja kerge öelda, et milleks me peame üleval pidama asutust, mida inimesed ei vaja.

Reet Lubi: Raamatukogude kasutajatele suurt lugemishuvi ning –rõõmu. Avaldage julgelt arvamust, milliseid teenuseid vajate ning soovite.

11) Teie soovitus raamatukoguhoidjatele.

Elle Tarik: Raamatukoguhoidjatele soovitan nõuda riigilt oma lugejatele kaitset mitmekesisema raamatuvaliku tekitamiseks.

Asko Tamme: Kuula lugejat, vaata oma tööd lugeja silmadega.

Ere Raag: Raamatukogudega seonduv on viimastel kuudel olnud pidevalt huvi keskmes, mis annab kindlust, et rääkides probleemidest julgelt, ausalt, tasakaalukalt, aga kindlameelselt,  mõistetakse meid paremini.

Hoidkem oma lugejaid, seiskem nende huvide ja vajaduste eest, sest küllap  sõltub just lugejate rahulolust raamatukogude käekäik nii täna kui tulevikus.

ERÜ viimase aja ühispöördumised, avaldused jm kinnitavad, et ERÜ on  arvestatav jõud üldsuse mõjutamiseks ja  raamatukogude ellujäämise kindlustamiseks.

Katrin Niklus: See ei ole „sinu“ raamatukogu ja sellepärast: ära telli ainult selliseid raamatuid, mis sind ennast huvitavad; ära mõtle ainult, et sul endal oma raamatukogus mugav oleks; järjepidev täienduskoolitus ja mitte ainult nendel teemadel mis sind huvitavad. Ära ütle, et poliitika sind ei huvita. Maal on valimisjaoskonnaks sageli raamatukogu, kasuta seda ära. Loe rohkem ja oska lugejale raamatuid soovitada.

Kaie Holm: Üks meie päevaleht avaldas mõni aeg tagasi Occupy Wall Street liikumist kajastades foto, millel kujutatud meeleavaldaja plakati sõnum oli umbes selline, et kui juba raamatukoguhoidjad streikima hakkavad, siis on riigis asjad ikka väga mädad. Raamatukoguhoidjad on tavaliselt leplikud ja vähenõudlikud. Oma kogukonnas kurtmise  või olukorraga leppimise asemel peaksime otsustajatele (seda nii riigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil) ikka ja jälle ning senisest valjuhäälsemalt  meelde tuletama, missugust väärtust kannavad demokraatlikus riigis ja kodanikuühiskonna tugevdamisel raamatukoguteenused ning miks tasub raamatukoguteenuste arendamist toetada.

Lea Rand: Julgust ja kindlameelsust. Seda just eelkõige suhtluses kohaliku omavalitsusega. Iga päev peab võtma aega selleks, et endast märku anda, et raamatukogu on kogukonnas oluline ja vajalik asutus. Me kõik teeme kindlasti oma tööd südamega ja teame ise, kui olulised me oleme, aga kui me ise endast ei räägi, teada ei anna, siis ei pruugi see teistele alati välja paista.

Reet Lubi: Raamatukogude töötajatele jõudu ja vastupidavust poliitilistes pööristuultes anda oma panus kohaliku kogukonna ja terve Eesti kultuurilisele arengule.

Piia Salundi: Tehke oma tööd rõõmuga, et inimesed tahaksid raamatukokku tulla.

 

KALENDER

November 2021
E T K N R L P
1 2 3 4 5 6 7
8 9 10 11 12 13 14
15 16 17 18 19 20 21
22 23 24 25 26 27 28
29 30 1 2 3 4 5

TULEKUL

Sündmused puuduvad

Suurenda

Kontrastsus