Kui Rein Aru 1. augustil 1969. a Fr. R. Kreutzwaldi nimelisse Riiklikku Raamatukokku tööle asus, oli uuest hoonest unistatud juba aastakümneid. Töö praeguse Eesti Rahvusraamatukogu varadega saigi tema põhitegevuseks. Rein Aru oli küll hariduselt filoloog, kuid enamuse aega töötas ta raamatutega, hoolitsedes aastakümneid miljonite trükiste hoidmise ja kättesaadavaks tegemise eest.
Raamatukogus Toompeal oli pikkade aastate jooksul mureks saabuva uudiskirjanduse paigutamine, sageli tuli varasemad trükised pakkida ja mõnda uude hoiukohta viia. Selliseid erinevaid, sageli kehvade tingimustega hoiuruume, oli pea kümme. Kogude ümberpaigutamine, pakkimine, uute võimaluste otsimine ka peahoones oli aastaid Rein Aru ja tema lähimate kolleegide üks põhitöid. Uusi võimalusi, aga ka rohkelt lisatööd, tõi Rein Arule vabariikliku depoo jaoks hoone ehitamine Sõjamäel. Hoone, mis mahutab ca 2 miljonit trükist, oli planeeritud küll lahendama kõigi suurte raamatukogude ruumiprobleeme, kuid tegelikkuses sai sellest Riikliku Raamatukogu hoidla. Rein Aru, kes tol ajal kandis depoodirektori tiitlit (1976–1992), oli nii selle maja eelloo, ehitamise ja ka kasutuselevõtu põhitegija. Taas tuli sadu tuhandeid trükiseid ümber paigutada, pakkida ja lahti pakkida, luua võimalusi nende kasutamiseks. Kui 1995. aastal loodi depoo hoone ja mõnede Rahvusraamatukogu osakondade baasil uus iseseisev raamatukogu, Eesti Hoiuraamatukogu, sai Rein Arust selle pikaaegne nõukogu liige.
Aastakümneid oli Rein Aru kõige suurem asjatundja kõigis küsimustes, mis puudutasid Rahvusraamatukogu fonde, mida ja kust otsida, millised fondi osad mida sisaldavad, kuidas need on kujunenud jne. Eriti kulusid tema teadmised ja rahulikult põhjalik tööstiil ära raamatukogu varade kolimise ettevalmistamisel ja korraldamisel uude hoonesse Tõnismäel. Miljonite trükiste kolimise läbimõeldus ja sujuv korraldus tagasid, et kõik oli kiiresti leitav ja kättesaadav, iga trükis oma õigel kohal.
Rein Aruga polnud kunagi lihtne koos töötada, tema teadmistele lisandus äärmine põhjalikkus. Kõik tuli korralikult läbi mõelda, vajadusel otsida lisateavet ja täpsustada. Asju arutades pidi olema aega ja ka eeltöö pidi olema korralikult tehtud. Mingit jooksu pealt otsustamist ja kiiruga rabistamist ta ei tunnistanud. Kolleegina oli ta alati rahulik, abivalmis ja kaasamõtlev. Tundus, et ka Karskusühingu kohaliku juhi rolli võttis ta vastu kerge muigega põhimõttel, et no kui vaja, eks siis teeme ära. Samas oli ta aktiivselt osalemas MTÜ Konstantin Pätsi muuseum töös ja selle vastu tundus huvi ka vanuigi.
Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing valis 1999. aastal Rein Aru oma auliikmeks.
Rein Aru oli sündinud Väike-Maarjas, majas, kus kunagi elas Georg Lurich. Raamatukogutöö kõrvalt käis ta ikka maal, teades täpselt, millal on vaja minna õunapuid lõikama, millal kartuleid muldama või lammastele heina tegema. Kui tervisemured 1999. aastal Rein Aru raamatukogutöö juurest eemale viisid, saigi temast kuni viimase ajani maamees Äntu külas Väike-Maarja vallas.
Rein Aru lahkus 25. augustil 2025. Avaldame kaastunnet omastele ja lähedastele.
Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing
Foto T. Malsroos
Järelehüüe K. Tammaru